Durres

Suure osa 20. sajandist välismaalastele suletud Albaania on pikka aega olnud Vahemere piirkonna mõistatus. Tundub, et kuni viimase ajani olid Albaania kõrguvad mäed, keskaegsed kindluslinnad ja õrnalt laiutavad rannad vaid legendid. Albaania piirid said taasavatud pärast eriti jõhkrate kommunistliku režiimi pingete lõppu aastal 1991. Esimesed uudishimulikud turistid sellel müstilisel maal leidsid maa, kus valitsesid endiselt iidsed käitumisjuhised ja tuul vihises läbi Vana-Kreeka ja Rooma varemete pooleldi unustatud pragude.

Veerand sajandit pärast kommunistlike köidikute maha viskamist, konkureerivad Albaania vapustav mägimaastik, lagunevad lossid, elav pealinn ning unistavad rannad vapralt ülejäänud Vahemere rannikuga. Kuid kiirustage, sest kui kord levib jutt sellest, mida head Albaania endas peidab, võib see maa muutuda turismimagnetiks.

Piirkond on täis ajalugu: iidsetest akveduktidest, amfiteatritest ja termaalsetest vannidest kuni basiilikate, katedraalide ning linnakindlusteni. Albaania kauneimaks linnaks peetav Berat on suurepärane näide Ottomani impeeriumist, mis asub Tomori mäe kõrgetel nõlvadel, maaliliselt sügavas jõeorus ja meenutab valgete hoonete tõttu sageli Kreekat.

70% Albaania territooriumist moodustavad mäed, seega pole nende jalamil imekaunitest maastikest puudust. Mägede vahel asuvad järved, mis loovad veelgi suurema mulje. Albaania on kuulus mitte ainult oma mäeorgude, vaid ka kaunite randade poolest. Valge, puhas liiv ja selge türkiissinine vesi koos mägede ja kividega— selline on tavaline Albaania rand.

Kliima on ideaalne neile, kes armastavad soojust ja päikest, kuid väldivad lämmatavat kuumust. Suvel tõuseb õhutemperatuur 25-28 kraadini ja talvehooajal 7-14 kraadini Celsiuse järgi. Aadria merest kaugemal, mägises idaosas, on Albaanias kontinentaalne kliima.

Albaanlased laenasid parimaid kulinaarseid saladusi naaberriikidest Kreekast, Itaaliast ja Türgist, vaid veidi Balkani köögist. Näiteks kuulsat Itaalia espressot, mis on samuti pruulitud Albaanias, nauditakse ainult baklava või ballokume küpsistega. Oliiviõli, kikerherned ja juust on Albaanias väga populaarsed. Albaania kuulus 400 aastat Osmani impeeriumi koosseisu, mis paratamatult mõjutas riigi kööki, mistõttu saab riigis nautida Türgi roogasid.

Kotkaste maa, otsekoheste inimeste maa – nii kirjeldavad albaanlased oma kaunist kodumaad. Hämmastavad iidsed monumendid, mäed, rannad, järved, vahemereline kliima ja elanike külalislahkus meelitavad sellesse väikesesse riiki üha rohkem turiste, kes otsivad uusi autentseid paiku.

Kahest merest – Aadria ja Joonia merest – uhutud Albaania on üks väheseid Euroopa riike, mis siiani oma ehtsusega hämmastab. Albaania eelisteks on suurepärane kliima, iidsed mälestusmärgid ja köök. Sellel dünaamiliselt areneval riigil on palju nägusid, mille teedel võib kohata koormaga eesleid ja luksusautosid.

Seal on nii tipptasemel hotelle kui ka mahajäetud punkreid Enver Hoxha režiimi aegadest. Albaanlased on kiindunud oma kultuuri ja traditsioonidesse ning on turistide suhtes sõbralikud. Vähesed neist räägivad võõrkeeli, seega olge valmis kogema suhtlemisprobleeme.

Aadria mere rannikul asuv Durres on Albaania üks olulisemaid turismikeskusi ja suuruselt teine linn Albaanias. Selle pikka keskaegset ajalugu meenutavad paljud iidsed mälestusmärgid, ka Rooma impeeriumi ajast. Siin tasub vaadata linna iidse kaitsemüüri jäänuseid, Rooma foorumit ja amfiteatrit ning 2. saj. Rooma saunade varemeid. Külastada tasub ka arheoloogiamuuseumi, kus on eksponeeritud antiikajaloole pühendatud kaasaegne ekspositsioon.